Liginovski sündroom

Ligi tagasiastumisotsus oli õige. See oleks võinud tulla natuke kiiremini, eneseõigustamisse laskumata ja vastaspoolt süüdistamata. Samas, selgitus oli vajalik, sest valimishoo sisse saanud poliitilised oponendid rebisid Ligi sõnad tõepoolest kontekstist välja, ja Ligi selgitused olid tunduvalt sisulisemad kui Ossinovski omad (need rõhusid peamiselt poliitkorrektsusele, Ossinovski poolt debatt sisuliselt edasi ei läinud).

Ligi ei oleks tohtinud nii mõtlematus väljenduses öelda seda, mida ta ütles. Kogenud poliitikuna oleks ta pidanud teadma, et rahvuse noaga sõrmelõikamise veri iseenesest kinni ei jää. Rahvusele viitamisest hullem oli mu meelest varjatud ähvardus: sisserändaja poeg peaks olema üliettevaatlik. Muidu… mis? Ja kolmandaks, Ligi vabandamislimiit on ka lihtsalt ammendunud. Mõtlematut ja tahumatut suupruukimist on olnud liiga palju, ükskord pidi karikas täis saama. Poliitikuna kasvamisse kuulub kahtlemata ka empaatiline areng ja selles vallas on Ligi paraku vanasõna „Vana koer uusi trikke ei õpi“ elav kehastus.

Konflikti sisu vaadates ja emotsioone kõrvale jättes on õigus mõlemal poolel. Küsimusel, missugune on nõukogude okupatsiooni mõju meie tänasele arengule ja kas on kohane sellele viidata rohkem kui kakskümmend aastat hiljem, ei ole ainuõiget ja lihtsat vastust. See vastus sõltubki sünniaastast ja maailmavaatest, eriti kui tegemist on poliitikutega. Ühelt poolt on kõigest paarkümmend iseseisvusaastat pikaajalises ajaloolises perspektiivis liiga vähe, et sellega oldaks n-ö ühel pool, olgu siis majanduslikus, riikliku iseolemise või isiksuste eneseteadvuse mõttes. Teisest küljest ei peaks okupatsiooni taak olema see, millega end, oma erakonda, majanduse seisu, elatustaset jne õigustama jäädagi.

Eksivad need, kes peavad Ligi tagasiastumist euroopalike väärtuste võiduks. Tagasiastumine oli puhtpragmaatiline samm. Asjaolud on järgmised: sotsid ei saanud leppida Ligi jäämisega, sest see oleks neid näidanud selgrootute tossikestena. Tallinnas Keskerakonna sülekoera staatuses olnud erakond ei saa endale enne valimisi lubada Reformierakonna koera staatust. Reformierakond ei saanud Ligil jätkata lasta, sest kisa poleks vaibunud – Michali kaasusest on midagi siiski ka õpitud. On asju, mis iseenesest ei parane. Aga RE otsus oli puhtpragmaatiline: Taavi Rõivase seisukohavõtud ei lähtunud absoluutselt mitte mingitest väärtustest, vaid puhtalt huvist RE võim säilitada ja valitsus koos hoida. Küllap taipas Ligi ka ise, et tagasiastumine on kasulik. Vägagi tõenäoliselt korjab ta kevadel korraliku häältesaagi ja pole võimatu, et saab oma ministrikohagi tagasi.

Kas Eesti ühiskond astus sammukese ehedale eurooplusele lähemale? Kui pidada euroopluse all silmas poliitkorrektsust, siis võib-olla tõesti. Teisalt näitab puhkenud konflikt euroopluse enese haprust. See näitab, et väärtuseks par excellence peetavas euroopalikus kultuuris on teemasid, millest võib kõnelda ainult teatud kindlas vormis, hoolikalt sõnu valides. Meie siin kipume oma geopoliitilistes hirmudes kohati olema paavstimad kui paavst ise. Merkel jäi liidukantsleriks ka pärast sõnu Multikulti ist kaputt. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.